matkad hinnakiri soovitus soomaa pildid ja jutud tellimine/kontakt
pildid ja jutud
Pildialbumid
Ilmari jutunurk
Teine uppumine.
Kolmas uppumine
Reisijutu asemel
Matkati ju muistegi
Kogutud teosed
 
saada sõbrale
avalehele
Vabaujumine

Mõned aastad on veelgi möödunud. Kandideerin matkamises meistriks löömisele. Just niimoodi- kandidat mastera sporta - on rindatorgatud märgile kirjutatud.
Laskume Beluhhalt - Altai, aga ka kogu Siberi kõrgeimalt mäelt. Läbi hakkab see laskumine saama. Akkemi toru veel, läbimurre mägedest, ja olemegi lõputasandikul. Vähe veel, aga siia selle matka koer maetud ongi.
Kaljukuristik. Allosas vaid paljad kaljud. Suurvesi veab ära kõik, mille liigutamiseks muul moel just kraana hädavajalik poleks. Puud, põõsad on ülalpool vee maksimumpiiri. Lahja kivisupp koliseb allavoolu ka praeguse keskveega.
Kuristiku suus surutakse suur ja lai (ikkagi allpool Obiks nimetatav) jõgi järsult kitsukeseks. Eks köik muud parameetrid viskuvad üles. Vesi peab alla pääsema!
Vaatame seda võimumängu. Arvata, et meie "pähklikoortele" eriti ei halastata. Alternatiivne jalutuskäik, süst õlal majakõrguste rahnude rägas, mitte ainult masohhistlikult õndsalik, vaid ka vürtsitatud piinliku jõuetuse tundega.
"Nii et keegi ei taha süsta istuda? Kohe mitte keegi. No kurat, kui siinse kalda alt hiilida, peaks ju suuremast möllust mööda saama! Peaks ju!"
Mu ärgitusel ei ole edu, kui iseenda äraveenmist selleks mitte arvata. Tahan minna tagurpidi sõudes kõrvalmüriseva mölluhulluse servast. Nii täpselt kui suudan.
Mis head on ootamas, kui üksiminemisele (kes süstanina visklemise ära hoiab?) lisandub nii riskantne plaan? Tagantjärele tarkuses arvan, et õigem olnuks täiskiirusel tuisates läveseisakust läbi murda enne, kui seisulainesse kannab. Hoopis õigem aga olnuks lambana süsta kallast pidi vedada.
Istun surmapõlgava (tegelikult põlatakse sellises situatsioonis hoopis elu) otsustavusega süsta ja hoovan end kaldakividest nati eemale. Meetrihaaval lähenen kuristiku suule. Rohkem minu tahtmistest ei hoolita. Järsult napsab keeris süsta nina. Hetkega olen risti. Süst suleb langusneelu. Olen sild, mille vesi otsekohe läbi murrab. Pääsemiseks pole mingit lootust.
Süstast välja saan eeskujulikult. Pole jõudnud veel väsida ja põhjakivid on segamiseks oh kui sügaval. Kohe olen sellises hullumeelses möllus, millist ei varem ega hiljem pole kogenud. Erikeeristesse sattununa väänatakse käsi nagu muuseas süsta küljest Läheme mõlemad oma teed.
Olen nii abitult stiihia meelevallas, kui üldse mõeldav. Koos süstaga olnuks hoopis õdusam. Ta vedanuks endaga kaasa ja võtnuks hoobid kõigepealt enda kanda.
Ega eriti näe-kuule. Õieti küll liigagi palju, kuid rõhutatult vaid fooni. Nii neljameetrised lainehiiud mürisevad kõrvulukustavalt. Seespool olles teise tooniga, kui kõrvalt kuuleks. Möire on kogu kehaga tunnetatav vibratsioon. Kuuleksin ka siis, kui oleksin jumala kurt. Näeb nii vett kui ka õhku. Tavalist õhku siin pole. Tavalist vett samuti mitte. On õhu-vee kihisev-sisisev sinakasvalkjas kokteil. Selle kaal on õhu ja vee vahepealne. Ujumiseks on ta liiga kerge.
Keereldes vajun põhja.
Hetkel on mul üksainus ülesanne iseenda poolt altveetud elu ees: hoida suu kinni. Lollid kopsud tahavad kasvava jonnakusega teha seda,milleks nad on loodud. Tee neile selgeks, et see oleks neil viimane kord hingata! Seni, kuni suu on kinni, on elu alles. Mugavalt lamaskledes olen proovinud hingamispeetust ja 2 minutit vastu pidanud. Siin aega ei võta.
Räsitakse mind igatepidi. 
Ega ma end uputama tulnud! Mul on õige palju õhku kaasas. Selg, rind ja küljed on polsterdatud õhupatjadega. Jõe põhjas on mu kaal negatiivne.
Tõstejõud tõukab mind üha jõudsamalt ülespoole. Omad käed-jalad aitavad kaasa, kuis suudavad. Kohutavalt sügav on jõgi. Kiirust koguv inimtorpeedo paiskub hetkeks pinnale. Nii korduvalt. Iga kord olen kaasa ahmanud lõuatäie õhku. Valel ajal pole suu lahti läinud. Pendeldan jõe põhja ja pinna vahel allavett.
Vee jõud on masendav. Tuuseldus on põhjalik. Üks hea: siin on ainult vesi. Ei mingeid kive, mille vastu mind taguda. Kuni suudan vee kopsudest eemal hoida, elan.
Suurimast möllust olen läbi kantud. Mind ei tirita enam pidevalt põhja.
Jõud hakkab lõppema. Aeg kalda peale mõelda.
Esmalt tuleb küll hoopis kaldast eemale pingutada. Püstloodis kaljut pidi veest välja ei pääseks. Teiseks peksaks selline katse alguses vastu kaljut puruks või uimaseks vähemalt. Mõlemad tähendaksid otsa andmist. Tõenäoliselt on vesi kaljujalami õõnestanud. Veealune, lainemöllu poolt lukustatud koobas oleks kindel haud.
Olen kaldakividel. Nagu läti raha. Ahnepäitsud kopsud saavad lõpuks võimu enda kätte. Ei uskunuks, et olen füüsiliselt üldse võimeline nii pikalt ja nii intensiivselt hingeldama!
Iga asi lõpeb kord. Ka lõputu hingeldamine.
Omaenda elunatukesega asjad ühel pool, valguvad teadvusesse teise ešeloni mured. Tähtsaimana süsta saatus. Ei tea ma ju veel, et ta on üle ootuste hea tervise juures. Siit mitte niiväga kaugel liputab ta, ise püstiasendisse uppunult, vallatult vee kohal esiotsajuppi. Päästjaks avariinöör. Just selleks mõeldudki kolmharkankur on takerdunud põhjakivi taha. Vaat kus kurat! Päästeseadeldis päästiski!
Õhtu jöuab, päike veereb. Olen muust rahvast jõudsamalt edasi saanud. Veetransport on ikka kiirem olnud. Saati veel, kui teistel tuleb kivirägas ukerdada. Tuleks ülejäänutega ühineda. Seltsis segasem, rahulikum. Pole mul ka laagrivarustust. Ja millal ma viimati sõingi? Hommikul loomulikult. Päev on olnud energiakulukas. Tühi kott ei seisa püsti.
Tuleb kohtamisele kõmpida.
Otsetee pole alati see parim. Tõusen kuristiku servale. Sealtpidi saab edasi hulga tõhusamalt. Pole kivirägas ukerdamist. Tarvis vaid jälgida all toimuvat, et sõpradest mitte mööda põrutada.
Silmangi laagriaskeldustes omi. Päike on sukeldumas läänemägede taha. Alustan alla ronimist lõunamaiselt kiires hämardumises. Päeva väsimus on kontides. Laskumine pole küll teab kui tehniline, aga pimenemisest veelgi võimendatud üleväsinud keha kohmakus on märkimisväärne. Komberdan vaevaliselt. Edasi saan aeglaselt. Ülimalt totter oleks nüüd, nii õnneks läinud päeva lõpus, õnnetusega maha saada.
Löön käega. Istun kaksiratsa nõlval kasvava lehise juurekaelale. Võtan kaissu päevast päikesesooja veel mäletava tüve. Une kõikemattev tekk heidetakse must üle. Suigatuste vahel heidan pilgu all värelevale lõkkele. Minus on suur rahu, suurem kui allolijail. Neil ju mõningane kahtlus minu pärast hinges.