matkad hinnakiri soovitus soomaa pildid ja jutud tellimine/kontakt
soomaa
Jõed
Soomaa
Soode maa
Inimeste kodu
Kõik algab jõgedest
Soomaa luhaniidud
Siinsed metsad...
Kolm Soomaa pilti
 
saada sõbrale
avalehele
Kolm Soomaa pilti

Tiit Leito

Mulgi heinamaa

Põder. Foto: Tiit Leito

Vesi ruttab
kaldapuude ja põõsaste vahel,
aga jõgi ei jaga tema kiirustamise muret,
ta vaid uneleb siin oma lõpmatuis lookeis metsade ja rabade vahel.
Mäletan, kuidas jürikuul võimutses luhas suurvesi ja heinamaad
triikisid jääpangad. Lehekuul küündis jõgi veel vaevu üle kallaste piiluma, puude varbaid leotama ja varsakapju kastma.
Tulid pääsusilmad ja kullerkupud ning kevad sai valmis oma lilleõisi täis
rohelise pruudiloori – maa ja taevas olid langenud
kõikehaaravasse edasielamise pingesse.
Varahommikune valgus imbub alguses taevasse,
sealt jõkke, hiljem imab heinamaa rohelus selle endasse.
Udulinik tantsiskleb ja võnkleb sinisel veepaelal,
heljudes kord siia-, kord sinnapoole kallast.
Teda toidab soe jõevesi ja neelab külm heinamaa.
Esimeste päikeskiirte puudutustest lahvatab udu roosas valguses põlema. Korraga, ei tea kust, toob ta jõe äärde põdra silueti,
teda vahetevahel näidates ning siis jälle endasse peites.
Ajaratas justkui nõksatab,
on sündinud Mulgi heinamaa ime.
 
 
Raba

Raba. Foto: Tiit Leito

 Raba on
üks lõpmata vesine ja vettinud paik.
Justkui pruun järv üksikute puude ja saarte vahel,
raamitud rohelise metsapiiriga.
Mitmeid meetreid tüsedasse turbakihti on end sisse söönud
laugaste parved ning uuristanud oma käigud salaojad.
Aastatuhandeid kerkinud raba
on kogu ümbritsevale maailmale selja pööranud,
ta toodab ja armastab veel ainult iseennast.
Vähe sellest – ta laiendab end servaaladele peale valgudes.
Raba on ühtaegu turbasamblamärg ja kõrgematel mättaharjadel samblikukuiv.
Kevadel uitavad siin hiliskülmad,
suvel voorivad udulinikud, enne talve puhkevad sügisvärvid,
mida hommik varjab härmatekiga.
Lumevaipa kirjavad huntide jäljeread ja tetrede elamislood.
 
 
Toonoja

Toonoja. Foto: Tiit Leito

Pikast vihmast
vettinud pimedus hakkab taevalaotuses kärisema.
Sealt torgivad end läbi närvilised tähesilmad,
kollaselt hõõguva augu lõikab terav kuusirp.
Loobin tulekeelele tuhastada ei-tea-kelle hoolega varutud leivaahjupuid –
on teised paraja pikkuse ja suurusega. Vastutasuks saan sooja,
valgust ja julgust. Need kõik kolm on justkui kingituseks
lumeootes hilissügisel siin Kuresoo raba embuses, kui püüan uinuda
oma soojas magamiskotis selg vastu pehastunud aialippe.
Hommik saabub valge maaga.
Raputan magamiskotilt lume ja korraga lakkan olemast sel lagunenud
hoonete kalmistul. Mul pole siin enam midagi teha ega mõelda,
olen vaid detail suurel mustvalgel fotol. Kõik, mis on olnud,
see on olnud, ja kõik, mis tuleb, see ei tule.
Näen pilti mingist fikseerimata ajast, mis pikapeale koltub,
praguneb ja laguneb. Raba on ammu aru saanud oma eksitusest
neil kaugetel aegadel, mil ta inimesed siia elama juhatas.
Nii nagu ta aastatuhandete jooksul neelab endasse soosaari ja metsa,
kustutab ta siin, Toonojal, inimeste elamise jäljed.
Need põllud, heinamaad, teerajad... inimeste hõiked, naer ja nutt
on olnud justkui korrakskäimine Toonojale.
 

Autori fotod

EL 10-99