matkad hinnakiri soovitus soomaa pildid ja jutud tellimine/kontakt
soomaa
Jõed
Soomaa
Soode maa
Inimeste kodu
Kõik algab jõgedest
Soomaa luhaniidud
Siinsed metsad...
Kolm Soomaa pilti
 
saada sõbrale
avalehele
Inimeste kodu

Kaja Allilender, Anneli Roosalu

Aed.

Praegu suuremas osas inimtühi Soomaa kuulus keskmisel ja nooremal kiviajal ühte tihedamini asustatud piirkonda Eestis. Seda tõendavad rohked arheoloogilised leiud (luust ja sarvest ahingud, nooleotsad, õngekonksud, kivist talvad, kirved jm. riistad) Pärnu jõgikonna jõgede äärest. Riisa külast on leitud sellest ajast pärit kivitalbu, kivikirveid ja auguga kivikettaid. Nooremast pronksiajast pärineb Toonojalt leitud õõskirves. Soomaa lõunaosas asub II aastatuhandest pärit kivikalme. Viljandi muuseumis võib näha Sandra küla Sandra talu maadelt pärit odaotsa nooremast rauaajast.
Esimesed kirjalikud teated Soomaa asustusest pärinevad teadaolevalt XVII sajandist (Riisa küla 1624. a. revisjon ja teated Sandra külast 1680. aastatest). Mellini koostatud Liiwimaa atlases võib näha juba siinsete külade ja talude nimesid. Külad hakkasid hoogsalt edenema XIX sajandi lõpukümnendil ja siinse külaelu õitseaeg oli 1920.– 1930. aastail. Viimase 60 aastaga on suuremate külade – Riisa, Tipu ja Sandra elanikkond vähenenud kuni kümme korda.
Siinse asustuse eripära on tinginud eelkõige looduslikud olud: jõgede rohkus, üleujutused, ulatuslikud sood. Inimene kohandas Soomaal elades end looduse järgi. Riisal öeldi: “Meil on viis aastaaega: kevad, suvi, sügis, talv ja suurvesi.”

Vanim siin kasutusel olnud paaditüüp on ühepuulootsik,

Haabjas.

millega peeti ühendust ka toa ja lauda vahel. Ühepuulootsikud tahuti siledakoorelisest ja tervest haavapuust, varasematel aegadel on selleks kasutatud ka pärna. Ajaloolased peavad võimalikuks, et neil liiguti Pärnu jõgikonnas juba kiviajal – siit leitud kivist õõnestalbu võis kasutada lootsikute valmistamisel.
Ühepuulootsikuga sõideti kogu jäävaba aja. Kui peres oli mitu lootsikut, siis igal neist oli oma otstarve: suurematega käidi veskil, väiksematega kalal ja jahil. Veskil käidi harva hobuvankriga, sest koorem oleks puutelgedele liialt raske olnud. Lootsikutele laoti haod alla ja siis tariti hobusega vee äärde.
Et värnits oli liiga kallis, siis lootsikud tõrvati. Nõnda nad ei mädanenud. Kõige suurem lootsik, mida mäletatakse, oli kandnud 13 meest. Vanu traditsioone järgides on Soomaa piiril, Saarisoos, viimasel neljal aastal korraldatud ühepuulootsikute valmistamise laagreid.
Kevaditi käis veerohkematel jõgedel

palgiparvetus.

Palgiparvetus

Eristati üksik- ja lausparvetust. Üksikparvedel oli pikka aega eesõigus sõita välja kohe pärast jääminekut. Puitmaterjal seoti sitkete väätidega lattide külge kihtideks ja need omakorda seati parveks. Juhiti pikkade aerudega, üks esimesel, teine viimasel kihil. Vääditüügastel olid öövalgustuseks kasetohutuled. Lausparvetus algas tavaliselt siis, kui suurvesi oli pisut alanenud ja jõesängis tekkis tugevam vool. Kaldale seatud riidatitsid löödi eest ära ja metsamaterjal veeres vette. Parvetus kestis tavaliselt kümmekond päeva. Parvetusmeeskonda kuulusid harilikult juhatus, praakerid, parvejuhid, palgisorijad, keda kokku kutsutigi parvepoisteks. Jõeäärsetele taludele andis see teenistust: pakuti parvepoistele ulualust ja toitu, käidi talviti metsatööl või oldi ise parvepoisteks. Parvetus hääbus Soomaal 1950. aastate lõpus koos nõukogude masinapargi ilmumisega Soomaa laantesse.
Et metsa paremini kätte saada, ehitati 1960. aastail Soomaale (Kildu teest Karusekoseni) koguni jupike raudteed. Nüüdseks on kunagistest raudteeliipritest saanud talad Suure-Jaani majadele.
Üle jõgede aitasid vanasti

ripp- ja pukksillad.

Pukksild.

Iga jõeäärne talu ehitas oma vajadusteks silla. Pukksildu kasutati hooajati: pärast suurvett paigaldati ja enne jõe külmumist võeti taas maha. Neid pidi aeti teisele kaldale ka kariloomi. Rohkete sildade tõttu on Raudna jõe keskjooksu nimetatud koguni Sillavallaks. Seda nime võib leida ka mõnedelt vanematelt kaartidelt. Rippsildasid võib näha veel praegugi Tipu külas Lätis, Sandra küla maadel Karusekosel ning Aesoos ja Jõesuus.
Ühenduse muu maailmaga tagasid üle soode rajatud taliteed.
Soomaa oludes oli talitee sageli ainus võimalus pääseda talvekuudel (keskmiselt neli kuud aastas) Pärnu sadamasse ning Vastemõisa ja Viljandisse. Üldiselt käidi
pikemaid maid ikka vooris, isegi mitmekümne hobusega. Kohapeal kutsuti neid vahel killavoorideks. Mööda suuremaid taliteid veeti igasugust kaupa, muu hulgas oli kindel koht soolal ja piiritusel. Mõisad vedasid ka teravilja.
Tuntumad taliteed käisid üle Kuresoo, Valgeraba ja Kikepera raba. Vajadus suurte taliteede järele kadus alles raudtee ehitamise järel eelmise sajandi lõpus.
Talude heinamaad asusid enamasti jõgede luhtades ning metsavahelistel niitudel, kust heina sai koju vedada vaid talvel reega. Igasugust puitmaterjali veeti samuti talviti. Nii
kujunesid välja elulise tähtsusega kohalikud taliteed, mis aeti ikka tuultest varjatud kohti mööda läbi metsade, üle luhtade ja rabade. Neid kasutati kuni Teise maailmasõjani.
Suurte taliteede ristumiskohtadesse olid, enamasti kohalike mõisnike eestvedamisel, ehitatud kõrtsid ööbimiseks ja puhkuseks (Oksal, Tõramaal, Kitsapaigal, Aesoos,
Jõesuus, Kanakülas). Teeline sai kõrtsist nii toitu kui ka toidukõrvast. Kõrtside juures olid tallid või rehealused hobustele, sest puhkust vajasid ju nemadki.
Kõrtsid kadusid koos taliteedega. Tänaseni ei ole ükski neist säilinud tervena. Sandra küla maadel Oksal meenutab siiani sealse kõrtsi hiilgeaegu võimas mantelkorsten.
Tipu külla (endine Tõramaa küla), kunagise Naari kõrtsi, hilisema Kõrtsi-Tõramaa talu kohale rajati aga Soomaa rahvuspargi külastuskeskus. Nii sai üks vana paik sajand hiljem, küll hoopis teisel moel, jälle ellu äratatud.
 
Fotod: Mati Kose, Soomaa RP arhiiv (2), Eesti Rahva Muuseumi fotokogu

EL 10-99