matkad hinnakiri soovitus soomaa pildid ja jutud tellimine/kontakt
soomaa
Jõed
Soomaa
Soode maa
Inimeste kodu
Kõik algab jõgedest
Soomaa luhaniidud
Siinsed metsad...
Kolm Soomaa pilti
 
saada sõbrale
avalehele
Soode maa

Kaja Allilender
 
Nii suuri, puutumatuid ja mitmekesiseid soid nagu Eestis, on tänapäeva Euroopas vähe. Soomaa rahvuspark on pärinud oma nime Vahe-Eesti lõunapoolselt osalt. Selle
jõgedest liigestatud, ümbrusest kõrgemale tõusvate, kohati järsunõlvaliste rabamassiividega tasandikuala nimetas oma geobotaanilises liigestuses Soomaaks prof. T. Lippmaa. Rahvuspargi nime õigustab teadmine, et sood hõlmavad rohkem kui kaks kolmandikku tema pindalast. Neli suuremat sood - Kuresoo, Valgeraba, Öördi ja Kikepera - olid sookaitsealadena kirjas ka enne rahvuspargi loomist. Kõiki neid ümbritsevad märjad, valdavalt soostunud metsad. Väikese Riisa raba terviklikkust lõhub seda läbiv Kõpu-Tori maantee. Jõelammidel võib leida liigivaeseid madalsoid.
Soomaa soode arengulugu
Soode teket ja arengut on siin aastatuhandete jooksul soodustanud tasane (vaid lõunaosas, Sakala kõrgustiku jalamil veidi lainjas) pinnamood ja pinnase vettpidavad kihid.
Soomaa piirkond vabanes mandrijääst pärast liustiku taandumist umbes 13 000 aastat tagasi. Jää taandumisel põhja ja loode suunas moodustus liustiku ning Sakala
kõrgustiku vahele kohalik jääpaisjärv [1]. Pärast vee taandumist praeguse rahvuspargi alalt (umbes 10 000 aastat tagasi) jäid nõgudesse madalaveelised järved, mis ajapikku soostusid.
Oma arengus on siinsed suured sood jõudnud rabafaasi: nende lagi kõrgub valdavalt 5-6 m üle ümbritsevate mineraalmaade. Merelt siia kanduvad niisked õhumassid
(linnulennul on mereni 40 km), suhteliselt suur sademete hulk (kuni 650 mm aastas) ning pikk niiske soe sügis toetavad soode arengut ja turba ladestumist ka tänapäeval.
Suuri muutusi rabade arengus on põhjustanud inimtegevus. Mõjutusteta ei ole pääsenud ka Soomaa: 1960.-70. aastate hoogne metsakuivendus on jätnud ulatusliku
kuivenduskraavide võrgu siinseid rabasid ümbritsevatesse soometsadesse, päris rabadeni see mõju õnneks ei küüni.
Inimene on Soomaal alati kohandanud end looduse järgi. Ühenduse muu maailmaga tagasid üle soode rajatud taliteed, mis leidsid kasutamist veel praeguse sajandi algul.
Tuntuimad taliteed käisid üle Kuresoo, Valgeraba ja Kikepera raba.
KuresooKuresoo jääb teda piiravate jõgede ja ojade rõngasse (Lemmjõgi, Raudna, Halliste ja Navesti jõgi ning Arjadi oja).
Soostumine algas pärast jääpaisjärve taandumist madalas nõos kolletena. Nüüdseks kuulub see soo Eesti suurimate hulka - pindala 10 842 ha [2]. Eesti geoloogiakeskuse
andmeil on turba keskmine tüsedus Kuresoos 3,8 m, maksimaalselt 7,5 m. Hiiglaslik soolaam kannab erinevates osades eri nimesid: Leetva, Suitsna, Ingatsi.
Kuresoo on hästi väljakujunenud vetevõrguga liitlaam, mis koosneb kümnest osalaamast. Neid enamasti lagedaid, Lääne-Eesti soodele iseloomuliku lameda platoo ja
järskude nõlvadega massiive eraldavad paiguti raskesti läbipääsetavad märed. Valitseb jänesvilla-rohuraba ja lage-älveraba, kohati on palju mudaälveid. Matkajad, kes hästi rabasid ei tunne, võivad omapead Kuresoole minnes hätta jääda. Ent nende jaoks on soo serva-alale ehitatud laudteed (algusega Hüpassaares ja Karusekosel).
Kuresoo vetevõrku kuuluvad rabas tavaliste älveste ja laugaste kõrval ka rabalehtrid, mis kesksuviti kuivavad ning salaojad ja ojad, mis vett rabast välja juhivad. Lemmjõe
lammilt kerkib aga raba väga järsult, moodustades Eestis teadaolevalt kõrgeima (üle 8 m) rabanõlva, nn. rabarinnaku. Karusekoselt rabale minnes võib kergesti segadusse sattuda: enda ees suurt "mäge" nähes peab sinna esimest korda sattunu seda pigem kõrgeks soosaareks kui turbanõlvaks.
Rändeajal, eriti sügiseti, puhkavad Kuresoo suurtel lagendikel ja laugastikes tuhanded rändlinnud, eelkõige haned.
Mineraalmaasaarel raba põhjaosas, Kuresoost põhja suunas lookleva Toonoja kallastel asus XIX sajandi teisest poolest kuni 1987. aastani samanimeline küla.
Arheoloogilised leiud lubavad oletada, et esimene, võib-olla ajutine asustus on olnud siin sadu aastaid varem. Teises maailmasõjas ja pärast seda pakkus hiiglaslik Kuresoo pelgupaika sõjapõgenikele ja metsavendadele.
ValgerabaValgeraba on Soomaa terviklikest rabadest väikseim (3379 ha), kujunenud kahe vesise nõo soostumisel. Idapoolne laam - rohkete laugaste ja lääneservas mitme meetri
kõrguse rinnakuga Hauaniidu raba - on senistel andmetel Soomaa sügavaim (turvast kuni 11 meetrit). Älved, vanade mändidega palistatud laugastikud ja laugasjärved Hauaniidu lõunaosas pakuvad erilist naudingut värvikirevail sügispäevadel. Raba kirdeosas võib näha praeguseks taimestunud vanu turbavõtukohti, kus omal ajal kaevandati käsitsi.
Läänepoolsem laam - Allikaraba - on veidi noorem, siirdesooilmeline. Madalate kallastega laugasjärvest massiivi keskosas saab alguse salaoja. Turvast on Allikarabas kuni
viis meetrit.
Kahe laama vahele jääva siirdesooala - Tõrvasaare soo all moodustab mineraalpõhi kahte nõgu eraldava madala künnise, mis on soostunud rabalaamadelt valguva vee mõjul.
Turba keskmine tüsedus küünib siin kahe meetrini. Siinsed märjad siirdesooalad on tuntud heade jõhvikamaadena.
Öördi rabaÖördi raba (pindala 7154 ha) on tekkinud sügavaveelise järve soostumisel, jäänukina on alles 4,4 ha suurune Öördi järv. Kalu on Öördi järves vähe: haug, särg ja ahven, kõik
iseloomuliku tõmmu varjundiga. Maaliline järveäärne on armastatud sihtpaik matkajaile.
Öördi raba koosneb kuuest osalaamast. Turbalasund küünib kuni 9,5 meetrini, keskmine tüsedus 3-4 m. Valdab lage rohu-puhmaraba, kuid leidub ka seisuveelist märet
rohkete älvestega. Laukaid ja laugastikke siin palju ei näe, sest Öördi on rabana veel üsna noor. Kohati ümbritseb seda madalsoo. Suurte kuivenduste aegu on just Öördi raba kõige rohkem kannatanud: kaks võimast kraavi raba lääneosas vajavad kinnikasvamiseks tõenäoliselt sajandeid.
KikeperaKikepera raba (pindala 4700 ha) asub pikas (22 km) ja kitsas (2-6 km) põhja-lõunasuunalises laugjas nõos. Idas piirab raba Halliste, läänest Kurina jõgi. Valdab älve- ja
paljude väikeste laugastega lageraba villpea, puis-puhmaraba ning älveraba kooslustega.
Raba vetevõrgu kujundavad laugastikud, rabaallikad ja -lehtrid. Viimastest algavad ojad, neist suurim - Jõhve oja - jagab raba laiema põhjaosa kaheks. Turbalasund küünib
Kikepera rabas 8,2 meetrini, keskmine 5 m.
Aastast aastasse korduvad üleujutused on seal, kus vesi pikaks ajaks püsima jääb, kujundanud jõelammidele väikesi madalsoid. Suurim neist, ligikaudu 26 ha suurune
tarnamadalsoo, asub Halliste jõe lammil jõe ja Kikepera raba vahel. Väiksemaid madalsoid leidub ka Lemmjõe ülemjooksul.
Siinsed hiiglaslikud rabad pakuvad avastamisrõõmu ja silmailu igal aastaajal. Esmatutvuse saab teha selleks rabaservadesse rajatud matkaradu ja laudteid pidi. Neil, kes
tahaksid omal käel ette võtta pikema retke läbi ürgse looduse, tasuks enne siiski ühendust võtta rahvuspargi külastuskeskusega - kehtivad ju osal rabadest ka mõningad liikumispiirangud.
 
KIRJANDUS:
1. K a l m, V., A n d r e s m a a, E., K i n k, H., O r r u, M., 1994. Soomaa geoloogilis-hüdrogeoloogiline iseloomustus. XVII Eesti Looduseuurijate päeva ettekannete
kokkuvõtted. Soomaa Rahvuspargi loodus.
2. O r r u, M., 1995. Eesti turbasood.

Fotod: Fred Jüssi, Tiit Leito, Tõnis Korts, Tiit Leito

EL 10-99