matkad hinnakiri soovitus soomaa pildid ja jutud tellimine/kontakt
pildid ja jutud
Pildialbumid
Ilmari jutunurk
Teine uppumine.
Kolmas uppumine
Reisijutu asemel
Matkati ju muistegi
Kogutud teosed
 
saada sõbrale
avalehele
Reisijutu asemel - kuidas me matkale läksime

Astub matkasell. Seljakott seljas ja vile suus. Üks kena ja lõbus astumine.
Nii lauldakse ja väiksemal matkal nii ongi. Tõsisem ettevõtmine näeb pisut teisiti välja. Toon alguseks ühe isiklikult läbi tehtud kõrgema raskuskategooria kaugmatka kilometraa˛i jaotuse. Kokku 15607 km (samahästi võiks muidugi anda meetri täpsusega), sellest 13136 km raudteel, 1817 km lennukiga, 35 km autoga, 30 km jalgsi, 589 vee peal. See oli süstamatk. Nii et 97% selleks, et 3%-le ligi pääseda ja tagasi saada (vee peal olemises oli 126 km lõbusõitu "Raketaga" Baikalil. Matkagrupp murrab läbi lõputute kilomeetrite marsruudile ja pärast tagasi. Võtame teise kandi pealt - aeg. Tubli kuu kulus ära. Nädal kohalesõiduks, 10 päevaga tagasi. Mitte küll selline väärismetalli maagi kontsentratsiooni %  nagu kilometraa˛il, kuid kena fifty-fifty ometi. Sellel matkal sõitudega üldiselt vedas. Mida siin hädaldada - välja arvatud 30 on ju kõik sõidukilomeetrid. Sõidukilomeetrid küll, kuid millised!
Rong on mugav, väga mugav isegi, kui korra peal oled ja end sisse seadnud. Ühest rongist tavaliselt ei piisa. Need neetud peale- ja ümberistumised.
Kahe rongi ajaline vahe on - ütleme 50 minutit. Peame jõudma ühelt rongilt teisele. Rongi väljumine algjaamast on täpsuse eeskuju, saabumine mitte just alati. 5 minutit rongi kohalejõudmiseni. Kuid lõpppunkti suurlinnast pole veel jälgegi. Istume, kuidas keegi. Rahutumad nagu nõeltel, rahulikumad rahulikult, sest ega meist miski ei olene. 5 minutit on saabumisajast möödas, kui seisame punase semafori taga. Kõigile, kes veel täpsed on, tuleb teed anda.
"Iga nali lõpeb kord" - ütles rebane, kui nahka nüliti ja nii jõuame meiegi lõpuks kohale. NÜÜD tuleb imeruttu teise rongi peale jõuda. Üks lippab pileteid komposteerima, ülejäänud hakkavad varustust teise rongi juurde üle kolima. Mis meil kolida on? Kahe peale süst koos kõige juurdekuuluvaga e. kaks suurt selgavõetavat kotti. Telk. Igale 20 päeva toidumoon, magamisvarustus, kaitsevarustus kärestikel sõiduks ja lõpuks pundar isiklikke asju. Mitu kilo - parem ärge küsige. Varustus on mitmeid kordi üle kaaluda lastud, kuid saadud kilosid parem ei mainigi. Pole veel kuulnud matkagrupist, kus neid kaalumisi oleks range aususega tehtud. Kaal on pagasiraha. Kauged sõidud tulevad kulukad. Kuskilt peab ju ka kokku hoidma. Ökonoomse kaalumise tehnikaid ma parem siinkohal kirjeldama ei hakka.
Üks komposteerib, üks valvab asju ühe, teine teise rongi juures, sest raudteemiilitsat tsiteerides: "Teie magate aga sulid ei maga." Ja palju neid tassijaid siis jääbki. Oma kolm ringi tuleb ära teha, enne kui asjad ühele poole toodud. Valvajad muidugi vahelduvad pidevalt. Kes kotikoormaga saabub, see valvama jääb. Vana valvur lahkub nõtkuval kulisammul - suurem kott seljas, paar väiksemat käe otsas. Läheb. Minna ei ole täit kilomeetritki, kuid aega puhata ei ole - 5 minuti pärast hakkab rong liikuma. On 35 kraadi sooja ja perroonil rahvamass. Minejat saadavad vihased pilgud ja sõimusõnad neilt, kes möödatrügimisel kotiga müksu saanud. Ei saa millestki hoolida. Palju sa ikka "Dorogu!" karjud. Endal hing niidiga kaelas, silmad higist poolpimedad. Ja või su kähisevat häält üldises suminas tähelegi pannakse. Kõige mõnusam on muidugi siis, kui pikk süstakott turjal lihasse soonib. Mõni kõrvalt ruttaja jookseb tagumisele otsale veel paraja vindi peale. Ole mees ja ja hoia kott õlal ning ennast jalgel. Käänakutel vaata, et mitmele vastu pead ei äiga, üks saab tõenäoliselt kindlasti.
Nüüd veel rongile. Kui tegemist algusjaamaga, on asi lihtsam. Sageli tuleb aga vahejaamas rongile trügida. Aega 3 minutit - sest nii pikk on rongi seisuaeg. Kus just meie vagun peatub, seda ei arva tavaliselt ette keegi ära. Ja milline vagun siis ka meie juures seisma jääb, sinna peale läheme. Muidu ei jõua. Kuid vagunisaatja on uksel kui lõukoer. Mõni, kellel pealetulijaid ega mahaminejaid ei ole, ei tee igakord ust lahtigi. Eeskirjad näevad küll ette, et lühikese peatuse ajal võib igasse vagunisse peale minna ja küll siis sõidu ajal on aega klaarida, kuid -
1) meie oma asjademäega oleme õige tülikad vagunist läbitrügijad;
2) vagunisaatja on ka inimene ning tahab mugavamalt hakkama saada;
Kord tuli asjamees lihtsalt jõuga kõrvale lükata, et rongi peale pääseda. Milleks-kelleks meid siis tituleeriti, polnud aega tähele panna. Ja või sa igast mahlasest "pärlist" aru saadki. Vagunisaatja õiguse kõrval on ka sõitjate õigus ja igaüks kaitseb oma.
Asjade äramahutamine rongis on omaette kunsttükk. Palju, häbematult palju on ruumi vaja. Selle kandi pealt on vagunisaatjad arusaajad, sellega neid ei üllata. Kord siiski üks naiivitar küsis, et kas paljuvõitu asju ei ole. Meil oli paras juhus vastu imestada, et alles lennukis oli kahe telliskivi jagu normist vähem, nüüd siis korraga rongis palju! Me ei luisanudki. Kaalusime niivõrd osavalt. Lugu juhtus tagasisõidul, kui toitu enam kaasa ei tassita.
Lõpuks istud ja pühid higi. Rong lisab kiirust ja üks amokijooks on joostud. On mõni veel jõudnud jäätist kahmata, saab ruttu õndsa tunde sisse. Rahu majas? Kus sa sellega. Vagunisaatjale tuleb veel selgeks teha, kes on kes. Loobumine mõnest tülikast sundteenusest on küllaltki närvesööv.
Aga nii läheb siis, kui kõik laabub. Kui ei laabu, jääd rongist maha. Vahel läheb ka paremini, ruttamata. Pseudoparem on see, kui rongide vahe jääb pikaks. Oodatud aeg on mahavisatud aeg, sest matka ajaline plaan on isegi tihe. Teine asi, kui saad väikese veo ja vaevaga - ütleme, et suudad piletikassas niimoodi rääkida, et saad vagunisse, mis peatud perroooni alguses, sest rongi pikkus võib olla oma pool kilomeetrit. Või selline asi, et saad tõsta asjad ühelt perroonilt teisele ilma perrooni otsast ringi minemata. Tehnika on lihtne - paar matkajat hüppavad alla rööbastele ja käest kätte andes on asjad paari minutiga teisel perroonil. Tuleb ainult vaadata, et rongi samadel rööbastel ei liigu ja et raudteeametnikud peale ei satu - läheb koledaks kurjustamiseks. Aga meie hoiame igavese pika ja ränga tassimisevaeva kokku. Et miks pakikandjat ei tarvita? Kui pakke on mitukümmend ja reisi jooksul tuleb neid korduvalt tassida, siis maksab see hunniku raha. Ja kui meil veel kiire ka on, siis pakikandjaga.... ei aitäh, me peame rongile jõudma.
See oli lugu rongisõidust. Selleks, et rongilt lennukile või vastupidi ümber istuda, tuleb keskmiselt 10 km edasi saada. Liinibuss ei kõlba, sest paneksime pool bussi asju täis. Takso - et sõidaks raha eest taksode karavaniga või? Ja kõik asjad niikuinii taksosse oma mõõtude poolest ei mahu. Nii et siin pole muud kui juhuslikku veoautot püüdma. Päeval ikka saab, öösel on kehvem.
"Õhusõit on ajavõit" - see kuulus Aerofloti loosung on suurepärane följetonipealkiri. Miks ta siis ajavõit ei ole- surts ja kohal. Kuid ainult puhast lennuaega arvestades. "... ilmastikutingimuste pärast kuni selle ja selle kellani edasi lükatud", leierdab valjuhääldi suuremas lennujaamas. Väiksemas kuuled sedasama, kui närvinõrkus su kassa juurde sunnib, suusõnal. Tavaliselt on edasilükkamine kahe tunni kaupa, et siis jälle korduda. Kaks tundi - sellega ei tee midagi ära, igakord ei jõua söömagi.
Nii see hommikul algab ja õhtul pimedas lõpeb. Esimesel päeval ajab naerma, kolmandal enam mitte. 1-2 päeva on tavaline, kuid kümnendal päeval võivad ka parimad sõbrad omavahel jumal teab millise tühja-tähja pärast karvupidi kokku minna. Ja aeg. Kallis, absoluutselt tühja läinud puhkuseaeg. Ei suuda igaüks rahulikult taluda mõtet sellest, kuidas kaks nädalat peale puhkuse lõppemist tööle ilmuda. Juhtub asi alguses, pole kergemat midagi. Ega siis lennuki passimiseks pikka sõitu ette ei võetud. Kõige hullem on selle juures täielik teadmatus. Edasi saad päeva või kahe aga võib-olla juba tunni aja pärast. Ette ei tea keegi. Milline lennuväli millisele lennukile millise ilmaga vastuvõetav on, oleneb liiga palju reisija jaoks tundmatutest suurustest.
Kui kaua juba lennukid ei lenda, ütleb kogenud silm ootajate väljanägemise ja "mustlaslaagri" suuruse järgi üsna täpselt.
Jalgsikilomeetrid kogunevad seal, kus kas pole saada sõiduriista või kus sõita ei saagi. Jõuame lennukiga taigakülla. Lootusrikkalt valgume küla vahele jõeni küüti hankima. Külarahvas on nagu sõelast läbi lastud. Kõik vähegi kobedamad on heinal. Heinamaa on siinsamas - siinse mõiste järgi, meie mõiste järgi kättesaamatus kauguses. Igatahes heinalised tuleb maha kanda. Tee jõeni olevat olemas, seal olla ka sadam. Paat on peale lennuki ainus välisilmaga ühendaja. No kui sadam nii tähtis on, küllap siis ka tee sinna on korralik, arvame. Saavat praegusel ajal läbi jah, vihma pole ammu sadanud, öeldakse. Autoga? Mis te nüüd. Teid ei ole paarikümmend meest autot mülgastest välja tirima. Pealegi, kes tagasisõidul auto välja tõmbab?
Maa külmunud ja kärss kärnas, arvame. Kes see ikka otse "ei" ütleb, ju otsivad viisakaid objektiivseid põhjusi.
Peagi vajume oma tahtmistega astme võrra allapoole. Selle kümmekond kilomeetrit võiks ka vankriga ära logistada.   Kui autojuhi (keelduva) veel leidsime, siis ühest perest korraga meest, hobust ja vankrit saada käib üle jõu. Hakkab sinnapoole kiskuma, et tuleb laager siiasamasse üles panna. Hommik olevat õhtust targem.
Ja siis nagu näitemängus. Ühele kohalikule ülemusele on külla sõitnud ülemus rajoonist. Meilt pudel "meditsiinilist" ja vastu pakutakse hobust mehega. Vanker tuleb endal muretseda. Kroonu oma ei pidavat sellele teele vastu. Kisub õhtule. Meie jätaksime parema meelega homse peale. "Kuidas soovite", on vastus. "Kuid homme pole meil teie pudelit enam vaja" - ja meil pole hobust mehega, lõpetame juba ise lause.
Külaga oleme juba niivõrd tuttavad, et jookseme otsemaid ainsa kohaliku eestlase juurde. Kolmas põlv Siberis on küll umbkeelne, kuid veri on veest ikkagi paksem. Pisut vankriparandust ja asume koormat laduma. Koorem tuleb priske. Nööripuudust ei ole, seome asjad kõvasti kinni.
Seda öist retke meenutame "Kolgata tee" nime all. Läheme läbi taiga. Taiga - see on hoopis midagi muud kui suur mets. Taiga on metsane loodusmaastik. Siin on lehisemetsa, aasu, soid, põõsastikke, kivikünkaid, põlendikke. Antud juhul kahjuks kõige rohkem soid. Tee sügavad, hargnevad ja looklevad roopad otsivad mätaste ja poriloikude vahel kõvemat pinda. Valges oleks tee väga sant, öösel pimedaga on tublisti sandim. Hea veel, et on täiskuu. Hobusel on selle teega kogemusi - olevat mõned korrad nööridega mülkast välja tiritud.
Aga kogemustega hobune on sant hobune.  See siin tõrgub, keeldub, tantsib, tormab, heidab külili....  Ta kardab ja ei taha minna. Repertuaar on rikkalik. Meie tema kõrval tantsime komistamise, karglemise ja hüppamise tantsu. Koorem tuleb kuidagi koos hoida. Kallutame koormat tagasi, hoiame sõidu pealt, laome ümber, seame uuesti, teeme teed, kanname pakikaupa läbi mülka. Igikelts on korraga nii hea kui halb. Ilma temata oleks kuivem, kuid koos temaga ei ole mülkad põhjatud. Poolel teel tundub, et oleme lootusetult kinni. Ümberringi õõtsuv mättasoo, vanker põhjalaudadeni sisse vajunud, külitav hobune ei tee sundimist kuulmagi. Täiuse mõttes väänab üks meist veel jala välja. Jätaks kõik pooleli, lööks laagri kohe üles - kuid kuskohta? Mülkasse öömajale jääda ei saa. Ja nii läheb kõik edasi. Vanker tühjaks, hobune eest lahti, üles tõsta ning kuivale tõmmata. Ja jälle otsast peale. Ainult et nüüd on meid kahe võrra vähem. Teed ja kogu ilma sajatav "üksjalg"-matkakaaslane koos talle abiks jääva süstapaarilisega jäävad tahapoole järele tulema, kaasas ülejäänute manitsused, et "katsuge ikka meie kannul püsida või vähemalt mitte päris ära eksida".
Hiljem jõe kaldal pakikuhja vahel istudes mõtled: " Jumal tänatud, nüüd on kõige hullem möödas. Pärismatk võib alata".