matkad hinnakiri soovitus soomaa pildid ja jutud tellimine/kontakt
pildid ja jutud
Pildialbumid
Ilmari jutunurk
Teine uppumine.
Kolmas uppumine
Reisijutu asemel
Matkati ju muistegi
Kogutud teosed
 
saada sõbrale
avalehele
Jumala and

Oleme hädas nagu mustlane mädas. Esimene mägijõgi kõigile, juhtoinas Ruudi kaasa arvatud.
Tasapisi kogemusi koguda, seda kannatust meil polnud. Ja kust seda tarkust niiväga võtta oligi. Süstasõit mägijõel oli üldse uus asi. Meil nappis taigajõe oskusigi.
Aastagi sattus eriline: sajandi uputus. Tulvaveed on transsiberi magistraalil ühe silla minema uhtunud. Tulvauputatud vene matkajaid korjatakse helikopteriga.
Ühe üleskorjatu muljeid kuulsime vahetult. Nende parve (tol ajal olid veel rasked täispalkparved) rullinud kaks korda ülekaela. Jutustaja, karujõuline noormees, rabelenud teadvusetult kaldale. Püksata. Kui vool kisub ühele, ise teisele poole, võib kõike juhtuda. Üks kaaslane jäi keskjõekivile nädalaks, kuni kopter maha tõstis, kivikuningat mängima. Tütarlapsest kaaslast aga jäädigi otsima.
Meie ise söidame õnneks tulva taga.
Tuva Kalarikka (Balõktõk-Hem) jõe Põskede kanjon on võimas. Laava on oru täitnud. Jõgi möllab iseenda poolt laavasse saetud süsimusta lõhangu põhjas. Öö kanjoni keskel järsakkalju õnarustes lõpeb grupi lahknemisega. Ruudi asub eelmisel päeval puruks sõidetud süsta korjust kanjoni servale tarima. Meie ülejäänud proovime edasi sõita.
Jõuame suure käänu kohale. Käänumöll võtab sõiduisu. Üle kaljude, kuigi need siinkohal madalamad on, tõstmistööd ei soovi samuti teha. Asume ujutama. Süstakaaslase kui tugevama kätte jääb nöör. Minul tuleb kaljudel kareldes nööri ja süsta liikumisi sättida. Korra ei jõua õigeaegselt. Sellest piisab. Nöör tõmbub terava kaljuserva taha pingule ja katkeb. Süst liputab möllus hüvastijätvalt sabaga ja kaob. Igaveseks.
Süst on jõel sama armas ja sama hädavajalik kui ratsu stepis. Meie mõtted on koos temaga allavett. Taganttulevad kaaslased jäävad hoiatamata. Poole tunni pärast kaotatakse samas täpselt samuti veel teinegi süst.
Kanjoni suhu, Punase jõega ühinemisnurgale kokkukogunenud grupist on pooled jalamehed. Tõeliselt sõidukõlblik on üks süst.
Ees on suur jõgi kuristikus ja päevatee kaugusel esimene küla. Rada on teisel kaldal.
Kinnitame terve süsta taha lohisema kinnihoidmisaasadega nööri ja proovime selle abil üle ujuda. Kollektiivne uputamiskatse lõpeb fiaskoga juba enne keskjõge jõudmist. Hea, et Kalarikkastki üle saame.
Riided välja väänatud, asume rajata kuristikus allavoolu astuma. Ütlemata armas ukerdamine võssa ja väänkasvudesse peitunud kaljunõlval. Alalõpmata tuleb ükskõik millest kinni hoida. Hiljem pigistasin kodus lahtimädanevaid okkaid peopesadest kümnete kaupa välja. Mahavarisenud lehisetüvi on meetrikümneks parim tee.
Edasi jõuame veelgi aeglasemalt kui süstasõitjad arvata oskavad. Kuuleme nende jutukõminat ülesmäge, nemad meie hõikamisi allamäge aga mitte. Nii meie öölaagrid eraldi satuvad. Pikk on öö näljase kõhu ja vaevatud lihastega. Üht külge praeb lõke, teine kangestub jäisest röskusest.
Järgmisel päeval usaldab terveksjäänud süst meid nüüdseks rahulikumast jõest üle transportida. Õhtuks jõuame nii riigi kui ka riigikiriku kiusu eest pärapõrgusse pagenud vanausuliste külla.
Kuumaksköetud vene ahju peal on küll ütlemata mõnus igatpidi ära vaevatud konte pehmeks kuumutada, kuid hommikuks on siiski ahjupealne tühi. Mina esmase ahjulmagamise jonnis viimasena. Kuidas küll ätid seal end öö-öö kõrval praadida suudavad!
Mõni öö enne meid kobinud ahjult alla külameeste poolt jõest välja õngitsetud matkaja. Ahjul kulunud selle mehe keelepaelte lahti sulatamiseks pool nädalat. Kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka ahjult abi!
Mu garderoob vajab uuendamist. Juba ennegi mitte just esimeses nooruses pükste eespoolest ei jätnud kuristikujalutus suurt midagi järele. Konfiskeerisin süstast uued. Külast saan päevinäinud pintsaku. Ketsitallad on nööriga jalgade otsa seotud. Müts ja püksirihm noaga on heas korras vanast ajast.
Teemoonaks lahke pererahva leivapäts, astume tsivilisatsiooni poole.
Pintsaku tasku torgatud pihku jääb mingi nutsak. 100 rubla ja kiri: "Võtke seda kui jumala andi." Võtsimegi ja kuidas veel! Aitähh armsale jumalale! Ta ei ole mitte ainult meie lollusi silunud. Nüüd aitab koju ka veel.
Koduõues on esimene käik prügikonteineri manu. Ketsitaldu pole mõtet tuppa vedada. Kodulävel, kaks kätt taskus nagu kihnu mehel muiste, oskas naine küsida: "Kas asjad tulevad järele?" "Homme viin püksid tagasi," saan vastata.
Õnnetused on koledamad pealt vaadata, kui läbi elada. Järgmisel aastal oleme, terveksjäänud süsta meeskond välja arvatud, jälle aktsioonis.